Teie ostukorv on tühi.
Võhumõõk siberi "New Hybrids"
Uus
Siberi võhumõõk "New Hybrids" - Iris sibirica.
Haruldav ja vähenõudlik püsik kõrgusega 0,8-1,0 m. Elegantne ja väga dekoratiivne taim, mis ideaalselt sobib veekoguse ääristamiseks. Õitsema akkab teisel-kolmandal aastal külvamise pärast. Õitseb juunis-juulis.
Nimetus. Iiris tähendab vanas kreeka keeles vikerkaart. Tema õite värvikirevust võrreldakse õigusega sellise loodusnähtusega nagu vikerkaar. Kreeka mütoloogias nimetati nii jumalannat, kes laskus olümpose mäelt alla maa peale et tuua teateid jumala tahtest.
Ajaloost: legendi kohaselt oli esimene iiris hakanud õitsema ammustel aegadel lõuna-aasias ja kõik imetlesid tema ilu-loomad, linnud, vesi ja tuul-aga kui valmisid tema seemned, viisid nad need laiali üle terve maailma. Roomlased andsid ühele linnale nime Florentsia (õitsev) ainult selle pärast, et tema ümbruses õitses palju iiriseid. Iiriseid austati araabias ja vanas egiptuses kus neid kasvatati juba XV-XIV sajandil e.m.a., Jaapanis tehti iiristest ja pomerantsist poistele amulette, mis pidid neid kaitsma haiguste ja õnnetuste eest. Kultuurtaimena on neid kasvatatud üle kahe tuhande aasta. Neid ei hinnata mitte õite ilu ja nende aroomi pärast vaid ka juurte aroomi pärast (mida kasutatakse parfürmeeria tööstuses, veini valmistamisel ja kondiitritööstuses). Juuri kasutatakse naha töötlemisel ja lehtedest põimitakse ilu ja tarbeesemeid.
Siberi iirised - see on kõige praktilisem kultuur kasvatamiseks regioonides kus ilmastik on jahe. Elegantsed siberi iirised on aiapidajatele leid.
Agrotehnika on lihtne. Seda kultuuri võib nimetada laiskade taimeks. Neid taimi pole vaja üldse hooldada, kuid pöörata neile tähelepanu rõõmustavad nad teid kenade lehtede ja kaunite õitega.
Kasvuala: lõunapoolsetes rajoonides istutatakse iirised nii, et päevasel ajal poleks nad päikese käes, põhjarajoonides aga avatud kasvukohale. Siberi iiris armastab niiskust kuid ei talu liigvett.
Muld: eelistavad tihedat niiskust säilitavat happelist pH 5,5-6,9 mulda.
Istutamine: kui iiriseid tahetakse ühel kasvukohal kasvatada 6-10 aastat peab taimede vahe olema istutamisel 60-100sm. On vaja teada, et osa sorte kasvab väga kiiresti näiteks (Four Winds). Mõned aga aeglasemalt:(Liberty Hills ja Pas-De-Deux).
Hooldus: väetatakse väetisega, mis annavad mullale happesust (näiteks, kaalium ja ammoonium salpeeter) kaks korda kasvu ajal. Esimene kord väetatakse varakevadel peale lume sulamist, teist korda õiepungade moodustamise ajal või peale õitsemist.
Paljundamine: Jaotada on neid soovitav 1-2 kuud peale õitsemist alates augustisti keskpaigast oktoobri lõpuni (olenevalt ilmastiku tingimustest). Enne istutamist lõigake lehed 2/3 peale tagasi. Taime osa peab olema 3-5, maksimum 8 mugulaga. Kui istutusmaterjal on kuiv tuleb teda vees leotada 2-4 ööpäeva. Kuivad taimed ei lähe kasvama. Taime pole kevadel soovitav jaotada. Nad ei karda suurt külma, tunnevad end hästi madalamatel niisketel kasvukohtadel, taluvad kerget liigniiskust kuid kasvavah ka hästi lillepeenardes. Siberi iirist on aiakujundajad juba ammu hakanud hindama tema ilusa põõsa kuju, ilusate lehtede ja kaunite õite pärast. Mõnedel sortidel võib taimel õievarsi moodustuda kuni 200! Taimed ei vaja tihedat ümberistutamist. Aja jooksul võivad nad anda 1,8-2,5 meetri laiuseid alasid mis õitsevad isegi kuni 25 aastase vanustena.
Nime andis Hippocrates, "iris" tähendab vanakreeka keeles vikerkaart. Selle liigi taimede värvirikkus ja värvide mitmekesisus on tõesti võrreldav selle ilusaima loodusnähtusega. Kreeka mütoloogias nimetati nii jumalannat, kes laskus Olümposelt maa peale, et teatada inimestele jumalate tahet. Ajaloost: pärimuse järgi õitses esimene iirise õis ennemuistsetel aegadel Kagu-Aasias, kõik imetlesid tema ilu-loomad, linnud, vesi ja tuuled, aga kui valmisid tema seemned, kandusid nad laiali kogu maailmas. Roomlased andsid ühele oma linnadest nime Florencia (Õitsev) ainult seetõttu, et tema ümbrus oli täis iiristeid Iiriseid austati Araabiamaades ja Vanas Egiptuses, kus neid kasvatati juba XV-XIV saj. e.m. a. Jaapanis tehti iiristest ja pomerantsidest poistele maagilisi amulette, mis kaitsesid haiguste eest ja sisendasid vaprust. Kultuuris viljeletakse iiriseid rohkem kui 2 aastatuhandet. Neid ei hinnata mitte ainult õite ilu ja lõhna pärast, vaid ka juurte aromaatsuse pärast ( juurte leotist kasutatakse parfümeeriatööstuses veini -ja kondiitritoodete valmistamiseks). Dzungarski ( liiki oska täpselt määrata) iirise juuri kasutatakse naha parkimiseks, aga lehtedest punutakse köit ja roguskit. Siberi iirised on kõige praktilisem ja vastupidavam kultuur külmade, lillekasvatuseks mitte eriti sobivate piirkondade jaoks. Elegantsed siberi iirised on leid maastikudisaineritele. Siberi iiriste agrotehnika on lihtne. Neid taimi võib nimetada ka laiskade inimeste taimedeks. Siberi iiriste eest ei pea üldse hoolitsema, kui aga pühendate neile tähelepanu, siis rõõmusavad nad teid rikkaliku õitsemise ja ilusate lehtedega. Kasvukoha valik: lõunapiirkondades istutatakse iirised nii, et päevasel ajal ei oleks nad täispäikeses, aga põhjapoolsetes piirkondades vajavad avatud kasvukohti. Siberi iirised on niiskusearmastajad, kuid ei taha pidevat üleujutust. Pinnas: siberi iirised armastavad rasket, hästi niiskust säilitavat pinnast, mulla reaktsioon pH 5,5-5,9. Is tutamine: kui kavatsete iiriseid kasvatada ühel kohal 6-10 aastat, siis taimede vahekaugus peab istutamisel olema 60-100 cm. Aga peab arvestama, et osa sorte kasvab väga kiiresti nt. "Four Winds", teised aga tunduvalt aeglasemalt ("Libery Hills", "Pas-De-Deux"). Hooldus: iiriseid väetatakse väetistega , mis teevad mulla happelisemaks (nt. kaalium -ja ammooniumnitraat), kaks korda kasvuperioodil :esimene väetamine varakevadel pärast lume sulamist, teine kord õiepungade moodustumisel või kohe pärast õitsemist. Paljundamine: siberi iiriseid onsoovitav jagada kuu-poolteist pärast õitsemist, augusti keskpaigast kuni oktoobri lõpuni (sõltuvalt ilmastikust). Pärast väljakaevamist kärpida lehti 2/3 võrra. Tükike peab koosnema 3-5, maksimum 8 lehelehvikust. Kui istutusmaterjal on on kuivanud, siis tuleb teda leotada vees 2-4 ööpäeva . Siberi iiriste kevadine paljundamine ei ole soovitav. Tähtsus maastikudisainis :taimed ei karda ilma küllaldase lumeta tugevaid külmi, tunneva d end hästi madalates niisketes kohtades, taluvad hästi kevadist suurvett ja kõige selle juures kasvavad hästi ka tavalistes peenardes. Maastikuarhidektid kogu maailmast juba ammu hindavad siberi iirise plastilisust, aga ka põõsa kaunist kuju,,suurepäraseid lehti jarikkalikku õitsemist. Õievarte arv mõnedel sortidel läheneb seitsmeaastaste eksemplaride puhul 200-le.Peale selle ei vaja taimed tihedat ümberistutamist. Aja jooksul kasvavad nad suureks lillepeenraks läbimõõduga 1,8-2,5 m ja hooldamisel võivad õitseda veel 25 aastaselt.
Haruldav ja vähenõudlik püsik kõrgusega 0,8-1,0 m. Elegantne ja väga dekoratiivne taim, mis ideaalselt sobib veekoguse ääristamiseks. Õitsema akkab teisel-kolmandal aastal külvamise pärast. Õitseb juunis-juulis.
Nimetus. Iiris tähendab vanas kreeka keeles vikerkaart. Tema õite värvikirevust võrreldakse õigusega sellise loodusnähtusega nagu vikerkaar. Kreeka mütoloogias nimetati nii jumalannat, kes laskus olümpose mäelt alla maa peale et tuua teateid jumala tahtest.
Ajaloost: legendi kohaselt oli esimene iiris hakanud õitsema ammustel aegadel lõuna-aasias ja kõik imetlesid tema ilu-loomad, linnud, vesi ja tuul-aga kui valmisid tema seemned, viisid nad need laiali üle terve maailma. Roomlased andsid ühele linnale nime Florentsia (õitsev) ainult selle pärast, et tema ümbruses õitses palju iiriseid. Iiriseid austati araabias ja vanas egiptuses kus neid kasvatati juba XV-XIV sajandil e.m.a., Jaapanis tehti iiristest ja pomerantsist poistele amulette, mis pidid neid kaitsma haiguste ja õnnetuste eest. Kultuurtaimena on neid kasvatatud üle kahe tuhande aasta. Neid ei hinnata mitte õite ilu ja nende aroomi pärast vaid ka juurte aroomi pärast (mida kasutatakse parfürmeeria tööstuses, veini valmistamisel ja kondiitritööstuses). Juuri kasutatakse naha töötlemisel ja lehtedest põimitakse ilu ja tarbeesemeid.
Siberi iirised - see on kõige praktilisem kultuur kasvatamiseks regioonides kus ilmastik on jahe. Elegantsed siberi iirised on aiapidajatele leid.
Agrotehnika on lihtne. Seda kultuuri võib nimetada laiskade taimeks. Neid taimi pole vaja üldse hooldada, kuid pöörata neile tähelepanu rõõmustavad nad teid kenade lehtede ja kaunite õitega.
Kasvuala: lõunapoolsetes rajoonides istutatakse iirised nii, et päevasel ajal poleks nad päikese käes, põhjarajoonides aga avatud kasvukohale. Siberi iiris armastab niiskust kuid ei talu liigvett.
Muld: eelistavad tihedat niiskust säilitavat happelist pH 5,5-6,9 mulda.
Istutamine: kui iiriseid tahetakse ühel kasvukohal kasvatada 6-10 aastat peab taimede vahe olema istutamisel 60-100sm. On vaja teada, et osa sorte kasvab väga kiiresti näiteks (Four Winds). Mõned aga aeglasemalt:(Liberty Hills ja Pas-De-Deux).
Hooldus: väetatakse väetisega, mis annavad mullale happesust (näiteks, kaalium ja ammoonium salpeeter) kaks korda kasvu ajal. Esimene kord väetatakse varakevadel peale lume sulamist, teist korda õiepungade moodustamise ajal või peale õitsemist.
Paljundamine: Jaotada on neid soovitav 1-2 kuud peale õitsemist alates augustisti keskpaigast oktoobri lõpuni (olenevalt ilmastiku tingimustest). Enne istutamist lõigake lehed 2/3 peale tagasi. Taime osa peab olema 3-5, maksimum 8 mugulaga. Kui istutusmaterjal on kuiv tuleb teda vees leotada 2-4 ööpäeva. Kuivad taimed ei lähe kasvama. Taime pole kevadel soovitav jaotada. Nad ei karda suurt külma, tunnevad end hästi madalamatel niisketel kasvukohtadel, taluvad kerget liigniiskust kuid kasvavah ka hästi lillepeenardes. Siberi iirist on aiakujundajad juba ammu hakanud hindama tema ilusa põõsa kuju, ilusate lehtede ja kaunite õite pärast. Mõnedel sortidel võib taimel õievarsi moodustuda kuni 200! Taimed ei vaja tihedat ümberistutamist. Aja jooksul võivad nad anda 1,8-2,5 meetri laiuseid alasid mis õitsevad isegi kuni 25 aastase vanustena.
Nime andis Hippocrates, "iris" tähendab vanakreeka keeles vikerkaart. Selle liigi taimede värvirikkus ja värvide mitmekesisus on tõesti võrreldav selle ilusaima loodusnähtusega. Kreeka mütoloogias nimetati nii jumalannat, kes laskus Olümposelt maa peale, et teatada inimestele jumalate tahet. Ajaloost: pärimuse järgi õitses esimene iirise õis ennemuistsetel aegadel Kagu-Aasias, kõik imetlesid tema ilu-loomad, linnud, vesi ja tuuled, aga kui valmisid tema seemned, kandusid nad laiali kogu maailmas. Roomlased andsid ühele oma linnadest nime Florencia (Õitsev) ainult seetõttu, et tema ümbrus oli täis iiristeid Iiriseid austati Araabiamaades ja Vanas Egiptuses, kus neid kasvatati juba XV-XIV saj. e.m. a. Jaapanis tehti iiristest ja pomerantsidest poistele maagilisi amulette, mis kaitsesid haiguste eest ja sisendasid vaprust. Kultuuris viljeletakse iiriseid rohkem kui 2 aastatuhandet. Neid ei hinnata mitte ainult õite ilu ja lõhna pärast, vaid ka juurte aromaatsuse pärast ( juurte leotist kasutatakse parfümeeriatööstuses veini -ja kondiitritoodete valmistamiseks). Dzungarski ( liiki oska täpselt määrata) iirise juuri kasutatakse naha parkimiseks, aga lehtedest punutakse köit ja roguskit. Siberi iirised on kõige praktilisem ja vastupidavam kultuur külmade, lillekasvatuseks mitte eriti sobivate piirkondade jaoks. Elegantsed siberi iirised on leid maastikudisaineritele. Siberi iiriste agrotehnika on lihtne. Neid taimi võib nimetada ka laiskade inimeste taimedeks. Siberi iiriste eest ei pea üldse hoolitsema, kui aga pühendate neile tähelepanu, siis rõõmusavad nad teid rikkaliku õitsemise ja ilusate lehtedega. Kasvukoha valik: lõunapiirkondades istutatakse iirised nii, et päevasel ajal ei oleks nad täispäikeses, aga põhjapoolsetes piirkondades vajavad avatud kasvukohti. Siberi iirised on niiskusearmastajad, kuid ei taha pidevat üleujutust. Pinnas: siberi iirised armastavad rasket, hästi niiskust säilitavat pinnast, mulla reaktsioon pH 5,5-5,9. Is tutamine: kui kavatsete iiriseid kasvatada ühel kohal 6-10 aastat, siis taimede vahekaugus peab istutamisel olema 60-100 cm. Aga peab arvestama, et osa sorte kasvab väga kiiresti nt. "Four Winds", teised aga tunduvalt aeglasemalt ("Libery Hills", "Pas-De-Deux"). Hooldus: iiriseid väetatakse väetistega , mis teevad mulla happelisemaks (nt. kaalium -ja ammooniumnitraat), kaks korda kasvuperioodil :esimene väetamine varakevadel pärast lume sulamist, teine kord õiepungade moodustumisel või kohe pärast õitsemist. Paljundamine: siberi iiriseid onsoovitav jagada kuu-poolteist pärast õitsemist, augusti keskpaigast kuni oktoobri lõpuni (sõltuvalt ilmastikust). Pärast väljakaevamist kärpida lehti 2/3 võrra. Tükike peab koosnema 3-5, maksimum 8 lehelehvikust. Kui istutusmaterjal on on kuivanud, siis tuleb teda leotada vees 2-4 ööpäeva . Siberi iiriste kevadine paljundamine ei ole soovitav. Tähtsus maastikudisainis :taimed ei karda ilma küllaldase lumeta tugevaid külmi, tunneva d end hästi madalates niisketes kohtades, taluvad hästi kevadist suurvett ja kõige selle juures kasvavad hästi ka tavalistes peenardes. Maastikuarhidektid kogu maailmast juba ammu hindavad siberi iirise plastilisust, aga ka põõsa kaunist kuju,,suurepäraseid lehti jarikkalikku õitsemist. Õievarte arv mõnedel sortidel läheneb seitsmeaastaste eksemplaride puhul 200-le.Peale selle ei vaja taimed tihedat ümberistutamist. Aja jooksul kasvavad nad suureks lillepeenraks läbimõõduga 1,8-2,5 m ja hooldamisel võivad õitseda veel 25 aastaselt.
Eng.: Siberian iris. Suom.: Siperiankurjenmiekka. Sven.: Strandiris, sibirisk svärdslilja.
